Emakeel

Emakeel on esimene keel,^[1] mille omandamist alustab inimene pärast sündimist.

Emakeele monument Naxçıvanis, Aserbaidžaanis.

Emakeel ei olene rassist või soost, vaid inimese vanematest või keelekeskkonnast, kus üles kasvame.Emakeele omandamist alustatakse suhtlemisel ema ja isaga. Seega saab emakeel alguse kodust ja kõige lähedasematest inimestest, kes last ümbritsevad. See on inimese esimene õpitud keel, mis rajab vundamendi tulevikus õpitavatele teistele keeltele. Seejuures emakeel ei raja mitte ainult kindlamat teed tulevikus omandatavatele võõrkeeltele, vaid on suuresti ka esimene sõnadest koosnevate lausete tervikmõtte ehk verbaalse teabe edastamise viis, mis n-ö valmistab ette tulevases elus isiku ääretult olulist oskust – eneseväljendusvõimet ja empaatiat.^[viide?]

Kakskeelsuse ja mitmekeelsuse puhul on kasutatud ka terminit "esimene keel", defineerides seda kui keelt, mida kasutaja enda arvates kõige paremini oskab, kuid mis ei ühti tegelikult mõistega "emakeel".^[viide?]

2000. aastast tähistatakse UNESCO algatusel 21. veebruaril rahvusvahelist emakeelepäeva. Selle ajendiks olid 1952. aasta sündmused tollal veel Pakistaniga ühte riiki kuulunud Bangladeshis, kus hukkusid mitmed tudengitest meeleavaldajad, kes nõudsid bengali keele kuulutamist üheks Pakistani riigikeeltest.^[viide?]

Eestis peetakse eufemismina emakeele all sageli silmas vaid eesti keelt, näiteks tegeleb Emakeele Selts eelkõige just eesti keele uurimisega. 1994. aastal Kadrinas Kadrina Keskkooli kõrvale püstitatud emakeele ausammas on samuti pühendatud eesti keelele. Ehkki Eestis 1996. aastast (riiklikult 1999. aastast) tähistatava emakeelepäeva tähendust on vahel mõtestatud ka laiemalt, tähistatakse seda 14. märtsil seepärast, et see on luuletaja Kristjan Jaak Petersoni sünniaastapäev ning Peterson oli üks esimesi eestikeelseid kirjanikke, kes pööras oodis "Kuu" tähelepanu eesti keelele kui kirjanduskeelele.^[viide?]